Krematoorium, Brežnevi kulmud, IKEA meetod ja unistus tervemast Läänemerest

Eelmise aasta oktoobri lõpus hakkas mul peas küpsema plaan, et kui õige prooviks muuta oma tarbimisharjumusi. Põhisüüdlaseks selles paradigma nihkes võib pidada Tallinna Ülikooli ja kohustusliku õppeainet (6EAP-d!), kõlava nimega, Erialasid Lõimiv Uuendus ehk lühidalt ELU. Peagi sai minu suhtelisest ambitsioonikast ideest minu ELU eesmärk. ELU raames puudutasime läbi Draakoni Unistamise meetodi Läänemere tervisega seotud temaatikaid. Leidsime, et Läänemere tervis on meie jaoks oluline ja me soovime ise midagi selle tervise edendamiseks ette võtta ja/või läbi teha, et olla teistele eeskujuks. Kuna ma olen üle keskmise laisk persoon siis heietasin mõtet teha endaga mõni lihtne katse. Nagu ülalpool mainitud sai: ma proovin välja tulla oma mugavustsoonist ning muuta oma igapäevaseid/argiseid tarbimisharjumusi selliselt, et minu tõttu ei satuks ümbritsevasse keskkonda ja seeläbi ka Läänemerre midagi sellist, mida ma ei taha, et läbi Läänemere minu sisse satuks. Eesmärki sõnastades kerkis mu silme ette pilt päevast, mil mind kremeeritakse. Sugugi ei soovi, et mu tihedalt mikroplasti täispikitud kere väljuks läbi krematooriumikorstna süsimusta mürgise tossuna ja mu niigi kurvad sõbrad peaks taluma möödujate nalju teemal, et kas nüüd jäid äkki kadunukesele kummikud jalga? Lihtsalt prooviks, et kas ma saan sellega hakkama ja et kas minu panus annab mingi Läänemere tervisele juurde. Esialgu tundus see ideena väga kergelt teostatav. Kolmeastmeline missioon. On harjumus midagi tarbida, siis ma teen otsuse seda muuta ning lõpptulemusena ma enam ei tarbi.  Ei midagi keerulist ju. Sama lihtne nagu suitsetamisest loobumine. Mõni teeb seda iga päev ja aastaid järjest. Ent kui ma hakkasin peenemat plaani paika panema siis komistasin ootamatutele takistustele. Hakkasin iseendale küsimusi esitama ja mul polnud neile vastuseid. Esiteks, kes ütleb, mida ma peaksin muutma? Kuidas ma tean, et ma üldse midagi valesti teen? Otsustasin, et kui ma soovin midagi teistmoodi teha siis ma pean kõigepealt kaardistama hetkeolukorra ehk oma hetketarbimise. Järgmine küsimus oli – kuidas ja mida mõõta? Sellega läks aega. Mõte settis ja settis. Kuniks lahendus saabus sootuks ootamatust kohast. Hakkasin köögis remonti tegema sest see oli nii vanaaegne ja väsinud, et seal tekkis isegi leivale Brežnevi kulmudega äravahetamiseni sarnane hallitus. Ja enne kui vana kaevu täis ajad, on mõttekas uus valmis kaevata. Ma sattusin sirvima IKEA kataloogi. Ja sealt tuli mul idee – ma kaardistan oma käitumis ja tarbimisharjumusi ühe kuu vältel ning kasutan selleks IKEA meetodit. Mis on IKEA meetod? Ma lahutasin korteri osadeks – kõik ruumid eraldi. Ja iga ruumi juures panin kirja need olulised asjad, mis minu arvates aitaksid vähendada minust tingitud keskkonnamõju Läänemerele. Iga ruumi kohta moodustus nimekiri tegevustest, mida ma peaksin jälgima. Täiesti mõõdetavad karakteristikud. See ongi IKEA meetod. No ja köögimööblilahendusi otsides leidsin sealtsamast kataloogist ka väga palju valmislahendusi, mis võiks kuuluda iga maailmaparandaja stardipaketti. Mõte oli küps. Tüütuid üksikasju kõrvale jättes võtsin ma oktoobris vana köögi juppideks, viisin ilusti ümbertöötlemise keskusesse, uue köögi tõin koju, panin kokku  ja minu enesejälgimise periood võis alata. Mis ma siis tegin? Kuu aja vältel jälgisin ma ennast 4 ruumis:

1.      Garaaž. Kus ma jälgisin kõike, mis on seotud mu autoga/logistikaga.

·         Kus ma käin? Hakkasin pidama sõidupäevikut.

·         Millal ma käin? Abiks seesama sõidupäevik.

·         Miks ma käin? Abiks oli vähemalt 3 erinevat kalendrit: töö, era- ja laste tegevuste kalender.

·         Kui palju ma käin? Sõidupäevik on täiesti asendamatu asi.

2.      Köök. Kodu tuiksoon ja iga peo süda.

·         Vesi. Minu arvates kõige otsesemalt Läänemerega seotud. Nõudepesu ja toidu valmistamise veekulu.

·         Prügi. Mis liiki pakendeid tekib enim?

·         Toiduained. Mida ma söön?

3.      Vannituba.

·         Palju ma vett kulutan?

·         Millal ma vett kulutan?

·         Mis pesuvahendeid ma kasutan?

·         Millega ma ennast pesen?

4.      WC.

·         Vee kulu?

·         Millist tualettpaberit kasutan ja kuidas hoian hügieeni? (kodukeemia)

Peale kuu ajalist enda jälgimist olin palju targem ja oskasin juba mõnedele küsimustele vastata. Ega see peeglisse vaatamine meeldiv ei olnud. Suureks abiks häbinäo tekitamisel on pankades kasutusel olev virtuaalne rahapäevik. See aitab enda tarbimisharjumusi väga hüperrealistlikult ja ilustamata kirjeldada. Kommunaalarved samuti. Elektri ja vee tarbimise kõverad joonistuvad väga selgelt välja. Mis järeldustele ma siis jõudsin peale kuu ajalist enesejälgimist?

1.      Garaaž. Ma olen laisk ja mugav. Ma kasutan kodulinnas pea alati autotransporti. Isegi kui mõnikord võiks käia jala või liigelda bussiga. Ikka ma leian endale mingi põhjuse, miks minna autoga. Linnade vahel liigeldes on vaja pea alati autot, aga ka siin saaks teha mööndusi. Hea selle juures on, et ma ei sõida niisama. Alati on põhjus. Hea on veel see, et ma planeerin oma sõite, et teele jääks võimalikult palju vajalike peatusi, mille käigus saan ma oma tarvilikud toimingud ära teha. Seadsin endale alaeesmärgiks vähendada igakuiseid kulutusi kütusele ja kulutusi tanklates. (See ühekordne kohvitops on maagiline fenomen…ta hakkab ise pihku ja sealt enam lahti ei lase.)

2.      Köök. Ma kulutan asjatult vett. Nõusid pesen käsitsi. Teipisin kraanikaussi mõõteskaala, et saaks aimu, kui palju ma vett nõusid pestes kulutan. Vesi jooksma, äravool kinni, pesuvahend sisse, nõud puhtaks, näit kirja, äravool lahti, must vahune vesi ära, kraanikauss puhtaks, ära vool kinni, loputus, näit kirja. Tegin seda hästi tihti, et võrdlevaid andmeid saada. Kolmeliikmelise pere 3 toidukorra nõude pesemiseks ja loputamiseks läheb keskmiselt 15-20 liitrit vett. Päevas. Paljudel juhtudel tabasin end olukorrast, kus ma olin juba mõnd muud tegevust tegemas, aga vett polnud kinni keeranud. Kohvi või tee valmistamisel ei planeerinud ma kunagi vee hulka – tegin seda umbes. Mõnikord jäi vett üle, teinekord pidin uuesti kiirkeetjat kasutama. Toiduainete tarbimise kohapealt võin end pidada üsnagi eeskujulikuks. Ma armastan looduses liikuda ja see stimuleerib mu korilasegeene, minu tutvusringkonnas on palju jahimehi, kellelt saan aastaringi erinevaid lihavalikuid, mu lähisugulased tegelevad põllumajandusega mikroettevõtluse vormis. Sügavkülmik on täis, külmik on täis, poolfabrikaate on vähe. Vaid minu kaitseväelase taust ei luba mul saada viinerit manustades anafülaktilist šokki. Silmanägemine on mul korras – pakenditelt ma lugeda oskan. Elukogemus on õpetanud poes valikuid tegema. Teen toite kokaraamatute järgi ja koguste põhjal. Jääke peaaegu et ei tekigi. Ja kui tekib siis söön ära ja tuleb puudugi. Pakendiprügikast täitub kõige aeglasemalt. Kõige kiiremalt täitub paberi ja papi konteiner. Teisel kohal on täitumiskiiruse ja tühjenduskordade arvu järgi bioloogiliselt lagunevate jäätmete kast. Pandipakendite probleem lahenes kuidagi iseenesest kui juulis pihlaka, õuna, ploomi, mustsõstra, vaarika ja rabarberi-maasika veinid käima panin. Peavalu leevendavatele medikamentidele kulub küll selle tõttu mõnevõrra rohkem leibkonna eelarvest, aga üldiselt ma jõudsin järeldusele, et pandipakendeid tekib mul vähe ja neid pean ma viima kogumiskohtadesse kord perioodi jooksul. Eesmärgiks seadsin veetarbimise vähendamise 8m3-st kuus 6ni. See on ca 2 tonni vähem vett kogu majapidamisest läbi lasta. Samuti tahtsin edaspidi paberi ja papikonteinerit harvem tühjendada ning toiduainetest eelistada pakendivabamaid tooteid.

3.      Vannituba. Ca 8 tonni vett kuus on päris palju. See ei maksa midagi väga, aga ega asi polegi ainult rahas. See on sulaselge raiskamine. Laristan pesu pestes, hambaid pestes, ennast pestes. Pesupulbriga läks mul kohe alguses hästi. Olen ca 12aastat pesnud ühe ja sama pulbriga ja olen sellega väga rahul. Ei ole lõhna ja värvaineid, ei ole valgendajaid, pole lahustuvaid kapsleid, pakend on kartong. Enda pesemisega on ka hästi. Kopranõrest, tõrvast ja linaseemnetest karu räppetombu sarnast seepi ma just ei kasuta, aga tooteid pole loomade peal testitud, nad sisaldavad vaid vähesel määral Mendelejevi tabelit ning on neutraalse pH ja lõhna ja värviga. Mõnikord ostan neid käsitöölistelt ja laadakauplejatelt. Eesmärk on sama, mis eelmise toa juures – 2000 liitrit vett vähem tarvitada. Kui novembris oli kasutatud külma vee hulk mõõdikute järgi 7.883m3 siis novembriks soovisin seda näitu saada sinna 5.8m3 ringi.

4.      WC. Sellega on korras. Oma praegusesse elukohta kolides tegin ma koheselt selle investeeringu, et ostsin endale taolise kemmergu põhilise agregaadi, mis on kahesüsteemne ja võtab mõlemal juhul keskmisest 40% vähem vett. Selle efektiivsuse saavutab ta eriliste spiraalsete veekanalite kaudu, mis võimaldab väiksemal kogusel veel teha ära sama töö. Tualettpaberi kohapealt ma allahindlust ei tee – ma ei kavatse sellest loobuda. Kodukeemiale pean ma tähelepanu pöörama.

Olukord oli kaardistatud ja järeldused järgmised. Olen mugav, natuke laisk, veidi juba teadlik linnaelanik, kes saab läbi igapäevarutiinide ehk käitumisharjumiste muutmise tegelikult palju ära teha. Ja halbu harjumusi mul on. Suhtlesin paljude tuttavatega, konsulteerisin sõpradega, arutasin pereringis ja jõudsime järeldusele, et see minu käitumis- ja tarbimisharjumuste muutmine ei tohiks olla askees, Kolgata tee, lihasuretamine, vaid mugav. Kui mul on mugav mingeid toiminguid teistmoodi teha siis need juurduvad minusse. Otsustasin oma muutumise mugavaks teha. Olin töö kõrvalt ühte teist tööd nokitsedes natuke raha kõrvale pannud. Investeerisin selle mugavusse. Mis ma siis tegin?

1.         Garaaž. Ostsin matkakauplusest head, mugavad, paljude taskutega, kvaliteetse rootsi tootjafirma matkapüksid. Lisaks mõnusalt sooja, hingava pusa, mis tõrjub ka kergemaid sademeid. Jalanõud andis mulle mu töökoht. Kuna laste trennid, lasteaed, kool ja toiduainete kauplused asuvad 3km raadiuses kodu ümber siis detsembris käisin ma rohkem jala. See kajastub ka sõidupäevikus ja tankimistes. Lisaks fossiilsete kütuste kulutamise piiramisele, suhtlen ma rohkem oma lastega, olen tervem. Kui see pole lisandväärtus, mis käib Läänemere päästmisega kaasas siis mis see lisandväärtus üldse on? Kui edasi mõelda siis kindlasti mu naastrehvid lõhuvad vähem teekatet ja vastupidi. Keskkonda paiskub vähem asfaldi ja kummiseguosakesi. Vähemate tankimistega kaasneb ka vähem kohvi, millele ma harva suudan ei öelda, ja ühekordseid kohvitopse. Mul on autos oma termostass nüüd. See kingiti mulle jõuludeks. On ükssarviku kujuga, roosat värvi ja näeb välja nagu sellega oleks paras aiamaal mutte hirmutada, aga ma kasutan seda. Sõite planeerisin ma endiselt hästi ja detsembrikuu, mille lõpp on alati eriti hull, möödus tegelikult transpordi ja logistika kohapealt hästi. Panga rahakompass ütles, et olen detsembris kulutanud 26 eurot vähem tanklates. Võrreldes novembriga. Praeguste kütusehindade juures ja selle juures palju auto linnas rüüpab ja palju ta mul üldse keskmiselt kütust võtab ja milline oli kütuse lõppjääk paagis jaanuari alguses, võib öelda, et olen ca 90km kõndinud detsembri kuus linnas lisaks tavapärasele. Polar M400 mu randmel kinnitab seda juttu ja telefoni terviserakendus ning sammuloendur patsutavad mulle tugevalt õlale. Investeeringud mugavatesse ja ilmastikukindlatesse liikumisriietesse tasuvad ennast ära.

2.         Köök. Ma jätkasin investeerimist mugavasse elumuutusesse. Ostsin nõudepesumasina. 15-20liitrist veest päevas, mis kulus nõude pesemisele sai 9. Arvutame: 30päeva on ühes kuus ja iga päev raiskan ma 15L. Kuus läheb läbi kanalisatsiooni läänemere poole 450L pesuvett! Aastas 5.4tonni vett. Aga mõnikord läks ka 20L. Aga nüüd läheb 270L kuus ja 3.2tonni aastas. Lisaks pesin ma sooja veega, mida soojendas elektriboiler ja see võttis palju energiat. 100L boiler ikka võtab korralikult energiat. Aga nõudepesumasin on mul A+++ kategooria oma ja tarbib vaid külma vett. Ise soojendab selle üles, mis on märksa odavam kui 100L boilerit kütta. Nõudepesumasinasse tegin tabletid ise. Üldse on mängud sooda, sidrunhappe ja äädikaga köögis mu lemmikud. Nendega saab kõik korda ajada. Alates katlakivist kiirkeedukannus või tülikast rasvaplekist tööpinnal. Hakkasin vett toitude valmistamiseks mõõtma. Olen tee ja kohvihoolik ning nüüd on mul täpselt teada palju ma vett pean kasutama, et tass täis saada. Enam ei jää mul vett üle ega puudu. Puuviljade pesemise ajal olen hakanud end jälgima. Kui ma ei pese siis ma panen vee kinni. Lisaks ostsin ma sellise huvitava aerosaatoriga segisti, mis lubab vähem vett tarvitada. Ja siis soetasin ma ägeda äravoolukaitse. See on selline aukudega kausike äravoolusuudme ette, mis ei lase kanalisatsiooni sattuda kõigel sellel, mis juhuslikult kraanikaussi kukub. Arvan, et tänu tollele vidinale on minu köögist väljuv reovesi igasugustest tahkistest palju puhtam kui teiste majanaabrite oma. IKEA köögist ja seal pakutavast Läänemerepäästja stardipaketist oli ennist juba juttu. Mina ostsin prügiorganisaatorid. Mugavad, siinidel kapist välja sõitvad ja täpselt parajad minu leibkonna jaoks. Prügisorteerimine on nüüd mugav. Pakendeid endiselt ei teki suurel hulgal. Pakendiprügi viin õue 4x kuus. Biojäätmeid tekib palju, aga see on märk sellest, et elame päris tervislikult. Enamuses munakoored, juurvilja ja puuviljakoored ja kassiliiv (mis muideks on ka täiesti biolagunev.) Paberi ja papi korv, mis enne oli alati täis sai nüüd vähe leevendust. Lasin õmmelda vanadest voodilinadest palju taskurätte ja korjasin pabertaskurätikud nähtavatelt kohtadelt ära. Lõpuks kustutasin need üldse poenimekirjadest. Tulemus on, et valge, pleegitatud ja pehmendatud paberi asemel on meil korduvkasutatavad taskurätid. Algul korjasin neid küll paberiprügikastist välja kuhu nad alatasa sattusid. Aga nüüd on lapsed asja tuumale pihta saanud. Uus modernne ja mugav köögimööbel koos kõikide mugavate võimalustega asju sorteerida ja hoiustada, paigutada ja asetada teeb iga säästmise ja hoidmise lihtsamaks.

3.         Vannituba. Siia investeerisin ma samuti aerosaatori näol. Surve on suurem, aga vett kulub vähem. Ja ma hakkasin ennast jälgima ja palusin teistel ka seda silmas pidada - hammaste harjamise ajal vesi ei voola. Sellest on saanud püsitoiming. Ja seadsin endale mõistliku ajapiirangu dušši all käimiseks. Ja siis ma tegin veel midagi, mida tavaliselt Eesti mees ei tee. Ma lugesin pesumasina manuaali läbi ja viisin end kurssi erinevate pesurežiimidega. Mu pesumasin on minust targem – see teadmine on raske koorem kanda.

4.         WC. Tualeti hooldusvahendite maailm sai minu jaoks uue dimensiooni kui astusin sisse bio4you kauplusesse. Sealne letitagune proua tegi mind selle poe kodukeemia osakonna fänniks. Kuigi ega ma sealt muud ei ostnud kui tööstuslikus koguses soodat, sidrunhapet ja mõned aroomiessenssidega pudelikesed. Aga minge isekohale ja no seal ikka on alternatiivi. Soovitan. Veel taipasin ma, et puhast keskkonda väärtustava kodukeemia ja kivisöe baasil tehtu hinnavahe pole märkimisväärne. Seega ei saa see olla mingi argument, kui väidetakse, et harjumuste muutmine jääb raha taha. Aga nüüd veel see suurem eesmärk – vee tarbimise vähendamine. See kajastub ilusti jaanuarikuisel e-arvel. Erinevate enesekontrolli tehnikate ja masinate ja leiutiste ja moodsate mugavuste abiga õnnestus mul viia külma vee tarbimine korteris novembrikuise 7,883m3 pealt (trummipõrin) detsembrikuise 5,325m3 peale.

Kokkuvõtvalt ütlen, et igaühel meist on võim ja vägi muuta maailma paremaks. Mitte küll palju, aga siiski täpselt iseenda jagu. Mina proovisin ja täitsa põnev oli. Uued teadmised, uued väljakutsed, väike võistlus iseendaga. Mis ma tegin Läänemere heaks selle 2 kuuga? Esimese poole ma õppisin ennast tundma ja seda, kuidas ning millega ma kostitan Läänemerd läbi torude, kaablite, õhu. Samuti kujunes arusaam, et mina ei soovi, et Läänemeri mind selliste asjadega vastu kostitaks. Teine kuu kulus lahenduste otsimisele, katsetamisele ja leidmisele. Oli tagasilööke, aga oli ka tähistamise hetki. Hea oli olla kui virtuaalses rahapäevikus valitses alatarbimine (loe: raha jäi üle). Või kui nõdepesumasin oma esimesed pesud tegi. Või kui ma sain teha 2 ostuvaba päeva nädalas. Või kui mu pulsikell ütles, et ma olen eelmise kuuga võrreldes rohkem liikunud. Minu kuu ajalise tegevuse tulemusena on siit leibkonnast liikunud välja palju vähem saastet, heitmeid, Läänemerd reostavaid aineid kui siit ennem liikus. Ma ei loe eksperimenti lõppenuks – aga loen selle kordaläinuks ja jätkan seda.