Minu kodu, IKEA meetod ning jõulud.

Keskendun selles postituses muudatustele ja sellele kui raske/lihtne neid teha on, ning ka sellele, mis neid takistab, võttes aluseks selles eelnevas postituses kasutatud IKEA meetodi. Tõsi, numbriliselt ma midagi mõõtnud ei ole, küll aga on toimunud mitu muudatust selle aja jooksul. Mis puudutab kodukeemiat ja olmekosmeetikat, siis need postitused on siin ja siin ja neid ma siinkohal kordama ei hakka. Lühidalt vaid, et olen leidnud ja otsin edasi pakendivabamaid ning looduslikumaid alternatiive olemasolevatele.

Alustades siiski tervest majast, tuleb mainida, et maja, kus elame, on selgelt meie 3-liikmelise pere jaoks liiga suur. Selle õigustamiseks peaksime ehk päikesepaneelid paigaldama või/ja küttesüsteemi ümber vahetama, et tarbimist kuidagi väiksemaks saada. Variandiks oleks muidugi ka mõni kasulaps lisaks hankida, mis maja parajaks muudaks, peale nende „mängu-kasulaste“, kes isiklikul lapsel aegajalt külas viibivad. Sellest, et maja on suur (ja siin on liiga palju aknaid) saan ma aru ka siis kui koristama pean.

GARAAZ – see on arvatavasti minu nõrgim koht. Üheltpoolt seetõttu, et kohast, kus ma elan, on üsnagi keeruline ühistranspordiga kusagile pääseda ja teiseltpoolt muidugi ka mugavus. Meil on peres kaks autot ja enamasti liigume erinevatel aegadel. Mida ma viimase aja jooksul olen teinud, on see, et mõtlen oma sõidud paremini läbi, mistõttu mõni sõit jäi sõitmata. Mõte sõidupäevikust tekitab minus õudusevärinaid, kuigi muidu oleks ehk hea mõte, et oma käimiseid rohkem analüüsida, kuid praegu jään selle juurde, et püüan paremini planeerida. Tallinnas käies jätan võimalusel oma auto linnaserva ja sõidan sealt edasi ühistranspordiga. Parklaid võiks ainult rohkem olla, kuhu auto jätta. Mis kohvitopsikuid puudutab, siis ka minul on harjumus teepealt kohvi kaasa haarata. Seega ostsin hiljuti endale bambusest topsi ja see on nüüd autos – edaspidi teel olles kasutan seda. Tuleb tunnistada, et ma joon üldse liiga palju kohvi, seega ka kaalun edaspidi enne automaadi juurde minekut, kas ma üldse peaksin seda ostma.

KÖÖK – köögis olen teinud palju muudatusi. Lisaks kodukeemia väljavahetamisele ka nõudepesusvammid ja lapid – minu üllatuseks on ka tavapoodides olemas tselluloosist valmistatud pesukäsnad, mis mugavuselt ei jää alla neile, mida olen harjunud ostma. Ka asendasin mikrofiibrist puhastuslapid tselluloosi/puuvilla segu vastu – viimaseid müüakse mitmetes poodides lausa pakendivabalt. Need mikrofiibrist lapid, mis kodus olemas on, kasutan muidugi lõpuni, kuid juurde ei osta. Lingitud tooted on lihtsalt näidised, olen neid tooteid leidnud suvalistest suurtest poodidest. Ka käsnadest ja mikrofiibrist jõuab merre üksjagu plasti.

Vee kasutamist olen hakanud rohkem jälgima – et kraan ei jookseks mõttetult. Veekeedukannu ma kasutan väga harva, aga selle nipi, et vesi eelnevalt ära mõõta, panin kõrva taha, selle peale ma ei oleks ise tulnud.

Prügi – prügi sorteerisin ma juba varasemalt, kuid poes käies olen muutunud pakendite osas oluliselt kriitilisemaks kui varem ja pakendi hulk on oluliselt ka vähenenud. Korra nädalas viin ära kotitäie pakendit, kusjuures ma ei viitsi tetrapakke kokku suruda ega pakendeid üksteise sisse toppida vms. Varem tekkis nädalaga rohkem prügi.

Munakarbid- ja koored viin ma juba aastaid tuttavatele kanakasvatajatele, kellelt ühtlasi saan osta ka mune.

Toitu jääb meie peres järele küll, aga õnneks on meil koer, kes osad jäägid ära sööb. Osad jäägid saan viia kanadele ning muu läheb koos biojäätmetega kompostikasti. Toidujääkide tekkimises on süüdi mitu faktorit: esiteks see, et me mehega käime mõlemad poes, ja enamasti ei lepi eelnevalt kokku, kes mida ostab või kes üldse poodi läheb. Ka olen ma väga halb planeerija ja eelistan viimasel hetkel otsuseid teha – viimasel hetkel on siis poes ja nii teen läbimõtlematuid oste.

Samas, liha ei söö ma juba üsna kaua, ja loomset olen ka piiranud – päris ära jätta ma seda siiski ei kavatse, kuid vähem loomset ja rohkem taimset ei ole hea mitte ainult keskkonnale, vaid ka enda tervisele. Ja tegelikult kehtib see reegel minu meelest kõige puhul – kõik hea, mida loodusele teed, on hea ka enda tervisele.

VANNITUBA ja WC Mulle meeldib kuuma dushi all mõnuleda ja ma tõesti ei tea, mille vastu ma oleksin nõus seda vahetama. See on vist see koht, mille muutmiseks ma vähemalt praegu veel valmis ei ole. Samas peaks uurima ühes postituses mainitud aerosaatorite kohta, pole neist kuulnud, kas neid dushile ka võimalik paigaldada on. Siinkohal meenub reklaam, mida vist küll kõik teavad - „Pissi dushi all“. Küll aga on pesuvahendite osas päris suur muutus juba toimunud, millest on olnud juttu juba varem.

Hambapasta ning hambaharjad on see koht, millega ma veel midagi ei ole ette võtnud. Hambapasta on küll looduslik ja ma ei ole kindel, et ma seda ise tegema hakkaksin. Küll aga plaanin plastikust hambaharja lähiajal bambuse oma vastu vahetada. Esimesel võimalusel, kui satun kusagile poodi, kus neid müüakse. Ostan endale ja perele ka – eks nad ise otsustavad, kas neid kasutama hakkavad.

Mis pesupesemist puudutab, siis riideid ostes püüan ma edaspidi vältida fliisi, mis on küll mugav, kuid samuti üks mikroplasti allikas. Ka ei viska ma praegu fliisist pesu väikse plekiga masinasse, vaid pigem loputan selle plekikoha puhtaks. Ka nii satub Läänemerre veidi plasti vähem.

K-Rautas ringi vaadates avastasin juhuslikult, et seal on tualettpaberit müügil pakendivabalt ja ostsin kohe mitu rulli. Loodan, et sellised valikud tulevad rohkematesse poodidesse.

Jõulud

Jõulud on eestlaste hulgas tuntud kui suured söömise- ja kingipühad. Meie pere on aasta-aastalt jõulude osas omi korrektuure teinud, me ei tee enam mõttetult palju süüa (boonuseks ei veni meie maod sel perioodil põlvini), teeme küll traditsioonilisi toite, aga mõistlikus koguses ega pinguta millegagi üle. Kingituste osas oleme selle aastaga samuti jõudnud niikaugele, et lähedased said meilt igaüks ühe omatehtud seebi, ja ainus, kes jõuluvanalt kingi sai, oli laps. Temagi sel aastal esmakordselt sai vaid ühe kingituse, milleks oli nutikell, mida ta varasemalt tahtnud on. Aga ta ka ei kirjutanud jõuluvanale, samuti polnud tal väga mingeid soove. Väike segadus sellega oli, et miks jõuluvana meile kinke ei toonud, ta ikka ootas, aga mingit erilist pettumust ma ei märganud küll. Lisaks kinkisime meie talle proovisukeldumise, need kokkulepped lihtsalt jäid jõulude ajale, ja nii me selle talle ka jõuluõhtul serveerisime.

Varem, kui laps oli väiksem, oli endal mingi hullus ja soov teda ikka uute ja uute asjadega üllatada, ent mingil hetkel saabus arusaam, et päriselt rõõmu ta neist ei tunnegi ju... kui siis ainult korraks, see hetk, millal paber rebeneb. Kui saaksin selles osas aega tagasi keerata, siis teeksin algusest peale teisiti.

Igatahes, selle aasta detsembris pääsesin ma täielikult jõuluostudest, käisin poes süüa ostmas täpselt nii palju kui vajalik, ja tundsin ise, et jõulud olid minu jaoks tänu sellele palju rahulikumad ja mõnusamad. Soovitan teistelegi :)